15.01.2015

Eesti Dendroloogiaseltsi poolaastakoosolekul 28. novembril 2014 tehti seltsi presidendi poolt ettekanne linna rohealade hooldamise juhendist. Nii ettekandes kui sõnavõttudes sai juhend kriitika osaliseks. Sain endale ka juhendi elektroonilisel teel ja selle mitmekordsel lugemisel sai selgeks, et tuleb teha retsensioon ja see muuta saadavaks omavalitsuste spetsialistidele, kellele see juhend saadeti. Alljärgnevas tekstis on taksonite puhul kasutatud ladinakeelseid nimetusi, sest juhendis on taksonite nimetamisel kasutatud vaid ladina keelt.

Haljastuslikud mõisted on juhendis toodud ebaselgetena, nt käsitletavaid objekte pole täpselt määratletud; pealkirjades toodud mõisted on kas ebatäpsed (nt allee, park) või pole üldse määratletud (nt promenaad, taskupark) või mõisted pole adekvaatsed (nt esindusväljakud on väiksemaskaalalised; pargid, mida nende suuruse tõttu kuigi intensiivselt ei kasutata).

Rohekoridorides võiks juhendi järgi kehtida madalaim hooldusintensiivsus, heina võiks niita 2 korda aastas. Siit küsimus – kas ka kergliiklusteede äärtes piirduda vaid kahe korra niitmisega aastas?

Lk. 32 on toodud neli niitmiskategooriat ja vastavad muru kõrgused, kuid väga madala (<1 cm) ja kõrge (3,5-4 cm) muru kõrguse erinevus on 3 cm ja nende vahele peab mahtuma veel kaks kõrguskategooriat. Lk. 29 on tarbemuru maksimaalseks kõrguseks 15 cm. Võib-olla on lk. 32 tabelisse pandud vale mõõtühik (cm) ja kõrgus peaks olema hoopis tollides või verssokites (=4,445 cm), siis on asi juba usutav, praegu mitte.

Kui leheküljel 39 on pandud linnud poegima, siis sellise tausta puhul ei imestata üldse, kui koostajad ise munema hakkavad.

Lk. 43 soovitatakse metsülast ja hübriidülast paras- või liigniisketesse poolvarjulistesse või varjulistesse kasvukohtadesse. Enne teistele kirjutamist tuleb taimi ja nende nõudlusi tunda. Metsülane on meil kuivade ja ka parasniiskete kasvukohtade taim ja ei õitse varjus.

Võsaülane (Anemone nemorosa) ei ole sibullill, vaid tal on maapinnaga paralleelne risoom.

Kui tabeli veerus on enamuses perekondade nimetused, siis ei saa olla veeru pealiskirjeks „Liik“, vaid „Takson“.

Lk. 54 erineva kõrgusega hekkide tabelis on vähe näiteid. Või vastupidi – kui juhendi lõpuosas on mitu hekke käsitlevat lisade tabelit, siis milleks see väike tabel. Mis asi on Chaemamelis japonica ?

Lk. 55 toodud 11 ronitaimeliigist (tegelikult liaanidest) on 7 liiki väänduvad taimed. Küsimus koostajatele – millisel liaanil on astlad? Lk. 55 on nii kirjas.

Lk. 61: kui istutada sügisel või kevadel pärast maa sulamist, siis olevat kastmist rohkem.

Lk. 61: ronitaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel, tegelikult – poti- ehk konteinertaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel.

Lk. 64: ergutab uute juurest kasvavate võrsete kasvamist. Mõned liigid annavad ka juurte lisapungadest võsusid, mis ilupõõsastel pole vajalik ning enamusel tekivad need juurekaelalt või tüvekese alaosast (tüükaosast).

Lk. 64: Istutusjärgselt tuleks paljasjuurset istikut tagasi lõigata 2/3-ni kogukasvust. Tegelikult sõltub tagasilõikamine mitmest tegurist ja sageli tuleb eemaldada vähemalt 2/3 põõsaistikust.

Lk. 67: I grupi põõsaste kohta niipalju, et neil kasvavad noored võsud peamiselt põõsa tüükaosast ja juurekaela ümbrusest. Acer mandschuricum´i tuleks käsitleda puuna, mitte põõsana.

Lk. 67: Määravaks näitajaks pole mitte õite tüüp, vaid õisikute asetuse tüüp.

Hydrangea liikidel tekivad õisikud sama aasta võrsete tippu, mitte teise aasta külgharude tippu.

Lk. 67: Spiraea nipponica ja S. rosthornii õisikute paigutus ei erine eelmise rühma (Spiraea chamaedryfolia, media, vanhouttei ja cinerea) õisikutest. Neil liikidel lõigatakse vanad mitu aastat õitsenud oksad välja.

Lk. 68: Chamaecytisus´e perekonna enamusel liikidest ei moodustu õied võrse tippu.

Lk. 72 ja 75: Koostajad ei tee vahet tüve diameetril ja ümbermõõdul, numbrid on samad, kuid tekst on erinev.

Lehekülgedel 73, 74 ja 76 on väga kummastavaid lauseid. Lk. 73: Istikutel ei tohi olla: hõredad lehed ainult võra ülaosas;

juurekaelata tüvi (viimane juhtum tähendab, et juuri pole üldse).

Lk. 74: Istikute valiku esteetilisteks kaalutlusteks võiksid olla: aastaaegade vaheldumine;

                                                                                          sobivus linnaloomastikule.

Lk. 76: Väikesed madalal paiknevad oksad varustavad puud toitainetega ning see on hea kasvu tagamiseks väga vajalik. Lisaks pakuvad need oksad tüvele päikesepõletuse, loomade ja teiste kahjustajate vastu kaitset. Need oksad tuleb ülejäänud okstest pisemana hoida.

See on „revolutsiooniline” tekst puittaimekasvatuses.

Lk. 80: kasvupinnase näitajate tabelis pole toodud näitajad omavahel korrelatsioonis, st erinevate ühikutega (mg/kg ja mg/l) näitajad eri ridades ei ole omavahel kooskõlas (P, Mg ja Cu sisaldus, mahukaalu arvud).

Lk. 83: istutusaugu laius juurepallist 20% avaram. See tähendab, et 80 cm-se palli korral on palli ümber vaid 8 cm vaba ruumi.

Samas: avatud maastikus on laius pallist 2 korda suurem. See tähendab, et 80 cm-se palli ümber on 40 cm vaba ruumi. Optimaalne oleks labidalaiune vaba osa, st ca 25 cm.

Lk. 84: istutusauk tuleks kaevata päev enne istutamist ning täita 50 l veega. Juurepalli tuleb samuti eelnevalt korralikult kasta. Lk. 86 ütleb lisaks: istutusjärgselt tuleks igale puule anda 50-100 liitrit vett. Need viimased arvud tähendavad kuni 10 täispange vett lisaks eelnenule!

Lk. 93: Prunus´e liigid on tugeva mahlajooksuga. Tegelikult neil pole erilist mahlajooksu.

Lk. 97: ülemine joonis on arusaamatu.

Lk. 97: alumisel joonisel lõikeriistade nimetused ja joonisel kujutatu ei ole vastavuses.  

Lk. 107: vormilõikusega antakse võrale soovitud tehislik kuju: topiaar, palmet, nudipuu vms.

Kui koostajad teavad, mida topiaar ja palmet tähendavad, siis oleks võinud selle lühidalt ka kirja panna.

Lk. 109: nudipuude lõikust tuleb kord aastas regulaarselt korrata. Selline sage lõikamine haljastuspuudel ei soodusta nende arengut, vaid vastupidi.

Lk. 114 - 117 joonistel on esitatud lausa karikatuursed kujutised puudest.

Lk. 121: katta juurestik plaatmaterjaliga – betooniga, ajutise asfaldiga.

Juurtele tuleb tagada õhustatus, mitte neid matta õhukindlalt.

Lk. 125 kohta märkus: mitte pinnast ei tõsteta ja langetata ega pinnase kõrguses tehta muudatusi, vaid maapinna kõrgust muudetakse.

Koostajad kasutavad pidevalt termini „muld” asemel „pinnas”, kuna aga lk. 125 on mõistete segapuder, siis tuleb koostajatele lõpuks selgitada, mis asi on pinnas. Tekstis on ka mõned õiged kohad, kus mõistet kasvupinnas kasutatakse kasvusubstraadi tähenduses.

Pinnas on moreenil asuv mullakihi alune viljatu osa, mulla lähtekivim. Paljastununa ei kasva sellel ainesel taimed, seda kasutatakse ehitiste alusena või kaevandatuna ehituses ja teedeehituses puistematerjalina.

Muld on ökosüsteemi osa, mis koosneb geneetiliselt seotud horisontidest, mis on moodustunud maakoore pindmiste kihtide kivimitest vee ja õhu mõjutusel ning elusorganismide ja nende saaduste osalusel, mulla eritunnuseks on mullaelustiku esinemine ja tähtsamaid omadusi on mullaviljakus.

Kadunud mullaprofessor Loit Reintam oleks juhendi koostajatele väga reljeefselt selle pinnase ja mulla segiajamise surmapatu näitlikustanud.

Lk. 131: koostajad loevad linnupuuride ja söögimajade puudele kinnitamist puude kallal toorutsemiseks.

Lk. 132 on koostajad toonud pool issanda loomaaiast linnapuude kallale, kuid neile tuleb öelda, et kitsed (mõeldud on vist metskitsi) ei jära puude koort, vaid söövad võrseid ning põdrad ei hõõru tüvede vastu oma sarvi, vaid koorivad tüve koort selle söömiseks ning kui tõesti koostajate kodulinna äärealadel elavad kariloomad, siis nad juurekaelu ikka ei suuda hävitada nagu arvavad autorid.

Lk. 133: väga madalad temperatuurid tekitavad ka perekondade Fraxinus ja Ulmus liikide tüvedesse külmalõhesid ning tammedel ei kasva lõhed probleemideta kinni, vaid nende kaudu levib tüvesse seennakkus, mida on näha aastakümneid hiljem ristlõikes.

Eelnev osa oli eelmäng tõsisele kriitikale, sest juhendi lisad on kokku pandud erinevatest allikatest, kuid kuna autoritel puuduvad puittaimede osas süsteemsed teadmised, nendega tegelemise kogemused ning kasutatud allikate osas kriitiline meel, siis ei jõua siin kõiki vigu loetledagi.

Lisa 1. Liikide sobivus kliimatsoonidesse, lk. 141–150.

Siin puudub kliimatsoonide määratlus, millised on vastavate tsoonide talvetemperatuuride piirid. Vaid eesosas rohelisel leheküljel 27 on toodud viitamata, esmapilgul arusaamatu Balti regiooni skeem koos tsoonipiiride joontega.

Pinus banksiana talub palju külmemat kliimat kui 5. tsoon, Tsuga canadensis talub ka 4. tsooni, Acer pseudoplatanus 4. tsooni, Acer tataricum 3. tsooni, Juglans mandshurica´l tsoon   üldse märkimata, edasi sõna „Juglans” ja tsooni osas jälle tühjus, Populus nigra läheb 3. tsoonist 5. tsooni, Populus simonii 4. tsooni, Malus sargentii 4. tsooni, Sorbus intermedia 2. tsoonist 4. tsooni, Tilia cordata 2. tsoonist 3. tsooni, Berberis thunbergii ja Chaenomeles japonica elavad hästi ka 4. tsoonis, Corylus avellana 3.-st 4. tsooni, Crataegus flabellata on hea 4. tsoonis, Elaeagnus angustifolia 4.-st 5. tsooni, Hydrangea´d kõik 3.-st 4. tsooni, Kolkwitzia talub 5. tsooni, Lonicera tatarica 3. tsooni, Mahonia aquifolium 4. tsooni, Philadelphus coronarius 4. tsooni, Rhododendron´id 4. tsooni, Ribes sanguineum 3. tsoonist 5. tsooni jne.

Milleks üldse esinevad selles tabelis (lisas) Alnus incana, Betula humilis, Morus alba, Quercus palustris, Quercus petraea, Artemisia abrotanum, Laurocerasus officinalis, Lonicera nitida ja L. pileata, Cotoneaster bullatus ja multiflorus, Rhamnus catharticus?

See tähendab, et tabelis esineb mittekasutatavaid (meil puukoolides mittepaljundatavaid või helli või vastupidi, pms looduses kasvavaid ja haljastamisel mittekasutatavaid) liike.

Seejuures tabelis esinevatest liikidest on Cornus sericea ja C. stolonifera, Elaeagnus argentea ja E. commutata sünonüümnimetused, Lonicera caerulea ja L. kamtschatica (pro L. caerulea var. kamtschatica) väga lähedased või kaasaegse käsitluse järgi on viimane eelneva teisend. Pyrus communis´e asemel peaks olema Pyrus pyraster. Kaseliike on tabelis vähe.

Taksonite nimed vahelduvad juhendis: tsoonide tabelis on ühed, teistes tabelites teised nimed samast perekonnast.

Lisa 2. Linnakeskkonda sobivad liigid.

Tekstis on mainimata, millistesse ruumilistesse tingimustesse on mõeldud kõrged ja madalad tänavapuud, toodud nimekirjades on taksoneid, kes on laiavõralised või oma loomult mitme-harulised nagu Juglans cinerea, Prunus maackii, Crataegus douglasii, Salix fragilis ´Bullata´. Siin on üldse tänavatele sobimatud Pyrus communis (Pyrus pyraster on juba isegi toodud) ja Salix triandra.

Alnus glutinosa ´Pyramidalis´ ja Malus baccata ei ole kõrged puud.
Mis otstarvet täidavad ja millise kasvuvormiga on alajaotusse „Tugevat liikluskoormust taluvad põõsad” koondatud taksonid? Siin on nt Rubus caesius, Rubus crataegifolius ´Prelude´, Salix x aurora, Salix actophila, Spiraea decumbens jt.

Siin on ka alajaotus „Linnakeskkonda sobivad hekitaimed” vaid 17 taksonireaga, kuid kas lisades 3, 5, 6 ja 7 toodud palju rohkem hekitaksoneid sobivad siis pms maakeskkonda.

Põõsasrooside ja külmakindlate roosisortide rühmade kohta pole peale loetelu toodud ühtki iseloomustavat sõna, küsimus: milleks need paljad loetelud on.

Lisa 3. Hekitaimede vahekaugused.

Siin kerkib küsimus, mida selle lisa ja järgnevate hekke käsitlevate lisade korral hekiks peetakse. Lk. 52 on kirjutatud, et hekid moodustuvad tihedasse ritta istutatud põõsas-taimedest.

Lisast 3, et vabakujulised hekid puudest (Salix alba, Picea abies, Picea glauca, Picea pungens, Thuja occidentalis) on sisuliselt puuderead ning nii tulebki neid nimetada ja käsitleda, mitte hekkidena. Suurekasvulistest puudest saab ju pöetavaid hekke teha nagu tabelist 3 näha (Acer negundo, Malus domestica, Pyrus communis, Quercus robur, Ulmus glabra), kuid see on sama, kui kasemahlast suhkrusiirupit tegema hakata. Mõtted hakata pöetavaid hekke tegema sellistest taksonitest nagu Mahonia aquifolium, Lonicera albertii, Abies balsamea ´Nana´, Picea abies ´Gregoryana´ ja ´Echiniformis´, Thuja occidentalis ´Danica´, ´Brabant´, ´Holmstrup´, ´Smaragd´, ´Tiny Tim´ oleksid võinud jääda koostajate pähe, mitte paberile ega arvutisse kantud, sest viimastena nimetatud kultivaride jada on ennast väga vormis hoidvad ega vaja pügamist. Autorid vast vastavad avalikult, mida on pügada Abies balsamea ´Nana´l. Lisaks on vahekaugused neil vormikultivaridel pandud nii väikesed, nagu oleksid koostajad puukoolide müügiagendid. Mida tähendab lisas 3 pöetava heki veeru kõrval veerg pealkirjaga „Piire”? Selles lisas hekitaimede vahekauguste arvudest on osa vaieldavad, nagu kontpuude vahekaugus 0,25 m, hortensiate vahekaugus 0,4 m.

Lisa 4. Põõsaste omadused. Taksonid on jaotatud 3 tähtsa omaduse järgi: söödav, dekoratiivne või mürgine.

Mis eesmärki täidab lisa 4? Esiteks on selles terve rida madalaid ja keskmise kõrgusega puid (Phellodendron amurense, Sorbus intermedia, Prunus maackii, Prunus cerasifera ssp. divaricata jt). Teiseks, miks selline liikide ja sortide valik? Näiteks Thunbergi kukerpuul, siberi kontpuul ja harilikul jugapuul on toodud terve rida sorte (6 - 8), aga vastavad omadused oleks saanud esitada vaid põhiliiki kasutades. 94-st taksonist vaid 8-l on korraga 2 omadust (dekoratiivne ja mürgine), st teised söödavate või mürgiste viljadega taksonid (sh paljud sordid) pole dekoratiivsed! Näiteks Corylus avellana ´Aurea´ ja ´Fuscorubra´ ning Berberis vulgaris ´Atropurpurea´ on väärt vaid viljade pärast, dekoratiivsust pole autorite arvates ollagi. Astelpaju on esindatud ühe sordiga, aga talle oleks siis pidanud lisama „jt sordid”.  

Lisa 5. Vabakujuliseks või pöetavaks hekiks sobivad liigid.

Lisas 3 oli juba jaotus vabakujuliseks või pöetavaks hekiks. Jälle peab kordama küsimust – mis on hekk, sest puudest (Picea omorika, P. glauca, P. pungens, Thuja occidentalis) tahetakse vabakujulisi hekke teha. Selge vormiga elupuuvormidest tahetakse teha jälle pöetavaid hekke. Mõne taksoni puhul, mis lisas 3 olid pöetavad, on nüüd soovitatud kasvatada vabakujulistena. Kaks enelaliiki olid lisas 3 vaid vabakujulisena, siin kahel erineval viisil. Astelpaju jälle esindatud juba lisas 4 esitatud sordiga, nagu põhiliiki või teisi sorte ei saaks vabakujulistena kasutada. Põõsasmarana sorte peale ühe ei või koostajate järgi pügada. Ribes sanguineum tuleb siit üldse kui külmahell välja visata. Küsimus: mis erinevus on Philadelphus ´Virginal´il ja Philadelphus x virginalis´el, lisaks veel Philadelphus x virginalis ´Minnesota Snowflake´, et nad hekina kasutamiseks on esitatud eri ridadel? Samasuunaline küsimus Lonicera edulis´e (pro L. caerulea var. edulis) ja Lonicera kamtschatica (pro L. caerulea var. kamtschatica) kasutamise kohta hekina, need on ju peaaegu identsed.

Lisa 6. Vabakujulised hekid. Koostajate arvates levinumad liigid (seal on tegelikult ca 30 parajat haruldust) jaotatud kõrguse järgi: kääbus, madal, keskmine, kõrge.

Vabakujuliste hekkide moodustajateks on selles lisas eelnevates lisades märgitud okaspuudele, kellega saab moodustada puuderidasid, veel juurde toodud kõrge- või keskmisekasvulisi puid: Aesculus hippocastanum, Alnus glutinosa, Populus simonii ja P. tremula, Pyrus communis, Quercus robur, Salix alba, Sorbus intermedia, Sorbus thuringiaca, Ulmus´ed, Abies´ed, Pinus peuce, Pseudotsuga, Larix´id.

Eesti oludes ei tohiks avalikel haljastutel suhu võtta eriti hekkidena kasutamiseks selliseid liike nagu Artemisia abrotanum, Laurocerasus officinalis, Lonicera nitida ja L. pileata, Hypericum sp., Ribes sanguineum, Chamaecyparis lawsoniana, Cornus mas.

Liikide kõrgusrühmadega on lood väga halvad – on tunne, et koostajad ei ole enamus taksoneid näinud või ära tundnud. Ühele reale on pandud sama perekonna kõrguselt erinevad liigid. Mõned näited mitteadekvaatsetest kõrgushinnangutest: Caragana arborescens – madal, Cornus alba – madal, Cotoneaster lucidus – kääbus ja madal, Elaeagnus sp. – madal, Hippophae – madal, Hydrangea – madal, Physocarpus opulifolius – madal ja keskmine jt.

Lisa 7. Pöetavad hekid.

Jälle kordub hekkide tegemine puudest (alates Aesculus hippocastanum´ist ja Alnus glutinosa´st kuni Tilia´te ja Ulmus´teni), seekord pöetavatena.

Eestis pole veel vajadust, raha ja materjali avalikus roheruumis hekkide tegemiseks Fagus´est, Tilia tomentosa´st, Populus simonii´st, Acer campestre´st, Cornus mas´ist, Cotoneaster horizontalis´est, Elaeagnus angustifolia´st, Pyracantha coccinea´st jt. Põõsastest pöetavate hekkide hulka on pandud Betula pendula ja B. pubescens kõrgusega 1 - 10 m ning Quercus palustris, petraea ja robur kõrgusega 1,5 - 10 m (seejuures tammede kohta on märge, et pügamiseks ideaalsed). Alnus glutinosa, Tilia´d ja Salix alba esinevad nii puudest hekkide, kui põõsastest hekkide tabelis.

Heki kõrguse osas on hämmastavaid arve: Acer campestre ja Acer ginnala kuni 10 m, Buxus sempervirens 0,1 - 6 m (see on selle juhendi säravamaid „pärle”), Elaeagnus commutata kuni 4,5 m, Hippophae alates 0,5 m-st, Laurocerasus officinalis kuni 3,5 m, Lonicera caerulea, kamtschatica, nitida ja L. pileata kuni 3 m, Pyracantha coccinea kuni 3,5 m, Spiraea japonica ja S. betulifolia teiste enelate hulgas kõrgusega kuni 2,5 m.

Selles lisas oleks pidanud rühma „Võib, aga ei soovita pügada” üldse ära jätma (samaaegselt mõne liigi ümberpaigutamisega rühma „Võib pügada“). Mõned meil head pügamisliigid aga sellest lisast 7 puuduvad, nt Crataegus submollis, C. rhipidophylla ja C. monogyna, Cornus sanguinea, Caragana frutex, Spiraea chamaedryfolia, Syringa vulgaris, Lonicera involucrata jt. Okaspuudest ei ole head pöetavaks hekiks sellised liigid, kes kardavad talvist päikese-põletust külmunud mulla ja lumikattega (füsioloogilist põuda) nagu lisas 7 toodud Abies koreana, Chamaecyparis lawsoniana, Thujopsis dolabrata, Tsuga canadensis, Taxus´ed.

Lisa 8. Nudistamiseks sobivad puud.

Vast jätaks ikkagi rühmast „Nudistamiseks ideaalne“ välja perekonnad Quercus, Fraxinus ja Ulmus. Sellesse lisasse on pandud sellised liigid nagu Cercis canadensis (kasvab küll TÜ botaias soodsas kohas põõsana), Fagus spp. (st pöögiliigid), Carpinus spp. (st valgepöögiliigid), lisaks taksonid Salix fragilis ´Belgium Red´, Salix triandra ´Black Maul`, mis on tüüpiline näide, kuidas ilma mõtlemata tehakse mingist allikast copy ja siis paste ehk talupojakeeles selget lollust.

Lisa 9. Linna rohealade hooldustööde ajatabel.

Siin ei saa kõigi esitatud puude lõikamisaegadega nõus olla, ka on erinevusi eespool esitatud vastavate põhimõtetega. Kujunduslõikus on tabelis jaanuarist märtsini, siin tuleks kaks esimest talvekuud välja jätta; sanitaarlõikuse kuudel VI - VII lükkaks lindude intensiivse pesitsemisaja tõttu märtsi ja aprilli algusesse või alates augustist.

Edasi järgneb ootamatult eelneva kordus – heitlehiste puude sanitaarlõikus kahes osas: surnud okste eemaldamine I - XII ning võra hõrendamine, viletsamate ja vigastatud okste välja-lõikamine IV - VIII, I - III. Siin on aegade osas analoogne soovitus eelöeldule.

Põõsaste noorenduslõikust soovitatakse teha ka pimedal sügistalvel ja sügaval talveajal. Inglismaal saab ju talvel ka lõigata, meil oleks tore saata need juhendi koostajad lumistesse põõsastesse noorenduslõikust ja põõsaste hõrendamist tegema.

Koostajad ei taju reaalsust, räägivad küll avalikust roheruumist, kuid lisades kasutatakse riskitundlikke või täiesti ebasobivaid taksoneid, milliseid võib katsetada vaid eraaedades ja -dendraariumites.

Lisade mahu järgi otsustades peaksid meil avalikel haljastutel domineerima või hakkama domineerima mitmesugused hekid, ka sellistest taksonitest, mis meil on hellad või paljundus- ja istutusmaterjal on defitsiitne või mis hekiks (Eesti traditsioonilises mõistes ja ka juhendi tekstis määratletud) ei sobi. Juhendis toodud mõningaid hinnalisi taksoneid on otstarbekas hekina kasutamise asemel kasvatada soodsates temperatuuri- ja tuuleoludes sooloisenditena. Taksonite valikus torkab silma, et mõned koostajad on oma kodumaakompleksis ja ei tunneta Eesti olusid.

Juhend on toimetamata, kuigi kirjas on 4 toimetajat (Liina Jürisoo, Anna-Liisa Unt, Simon Bell, Jekaterina Balicka): esinevad vead ladinakeelsetes nimetustes ja eesti keeles, mitmed kordused lisades, loeteludes on ümbertõstmisel (paste) sisse jäänud inglise keel (kolm korda „and“, lisas 2 „other cultivars”), lisade sisud ei ole korrigeeritud (ühes lisas on ühtmoodi, teises teistmoodi kasutamissoovitus või kõrgus, eesoleva teksti ja lisade sisu vahel on erinevusi), lisade hekke käsitlevaid tabeleid on liiga palju ja nad vajavad ümber-struktureerimist. Jooniste tekstid peaksid olema eesti keeles. Kahvaturohelise värvi kasutamise tõttu on lehekülgede numbrid raskesti loetavad.

See bakalaureuseastme referaadi tasemeline juhend oleks võinud jääda vaid tellijale (rahastajale) esitamiseks. Kahju, et Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri õppejõud (nende hulgas ka professor) demonstreerivad oma rumalusi puittaimede osas (mida on just lisad täis) tervele Eestile Eesti Maaülikooli nime all. Selles asutuses on peale ülalnäidatud tasemega tegijate ka normaalseid puudega tegelejaid.

Koostajad usuvad: „Loodetavasti võetakse see juhend peagi esmase vajaliku informatsiooni allikana praktilisse kasutusse ning järgitakse välja pakutud juhtnööre”. Praegusest juhendist saab eristada õiget ja väära spetsiaalse ettevalmistusega inimene, vastutustundetu on seda kõike esitada omavalitsustele juhendmaterjalina. Koostajad viitavad, et kasutatud on mitme-sugust allikmaterjali (kust on tulnud ka osa vigu), kuid kehtib põhimõte, et iga järgnev sama-sisuline kirjatöö peab olema parem ja vabam eelnenu vigadest, muidu poleks ju mõtet uusi teha. Õppejõuna ma seda referaati vastu ei võtaks ja suunaks tegijad täiend- või ümberõppele koos tegutsemiskeeluga puittaimede valdkonnas või nendega roheruumis kuni vastava kvalifikatsioonitesti rahuldava sooritamiseni.

Kindlasti on selle kirja peale solvujaid, kuid keegi peab välja ütlema, et kuningas on alasti.

Eino Laas
Eesti Maaülikooli metsakasvatuse osakonna lektor