Tekst Aino Aaspõllu, dendroloog

Harilikud pärnad on haiged juba paarkümmend aastat. Avastasin selle Valgas ja Tartus 80ndate alguses, alul tolleaegsed proffid pidasid seda külmakahjustusteks. Siis rääkisin sellest leedukatega ja nad saatsid kellegi (nime ei mäleta) kandidaaditöö referaadi, kus olid haiguse kirjeldused ja ka nimi.

Eesti keeles on ta nimi pärna võrsesurm – Thyrostroma compactum (Sacc.) Höhn. uuema nimega Stigmina compacta (Sacc.). See algab punga kahjustustest, kus haigestunud pungast väljub terve pusa haigeid oksi, mis näevad välja nagu nõialuuad, võrsetel on näha pruune-musti laike. Terved Lõuna- ja Kesk-Eesti pärnaalled on sellised. Paar aasta oli kahjustuspilt, olenevalt ilmastikust, parem, aga sel aastal on jälle eriti teravalt välja löönud, selliseid poolraagus puid on ka Talinnas palju. See haigus on tasakesi Kesk-Euroopast meieni roomanud. Valgast Tallinna jõudmiseks kulus umbes 20 aastat. Ennekõike saavad kannatada teede äärsed puud, kus on sool ja heitgaasid. Aga ka vanades mõisaparkides on puud haigusest rikutud. Lätlased võitlesid haigusega kuivanud okste tagasilõikuse teel, teedeäärsed puud olid kõik tugevalt  tagasi lõigatud, kohati lausa palkideks. Lõigati neid puid nii kaua, kuni puu ära kuivas. Lõikamata puu hingitseb kauem, aga on kohutavalt inetu.

Eestis tuleb istutada suurelehist, läiklehist ja hõbepärna, mis praktiliselt ei haigestu või haigestuvad harva.