Tekst Aino Aaspõllu, dendroloog

Eestis kasvab kauneid, kuid siiski külmakartlikke harilikke pööke. Ei harilikust pöögist ega valgepöögist pole meil seni aga kasvanud ühtegi ilusat hekki.

Elevant siidikleidis
Harilik pöök (Fagus sylvatica) jõudis ilupuuna Eesti parkidesse juba 19. sajandi teisel poolel. Külmakartliku võõrliigi kasvatamine on aga läinud vahelduva eduga ja sõltunud väga palju iga üksiku pöögi kasvukohast.

ILUSAD RANNIKUL JA SAARTEL

Lääne-Eesti vanades mõisaparkides leidub vanu ja suuri eksemplare, mille ümbermõõt ületab 3 meetrit, üsna palju, näiteks Lihula, Pootsi, Keila-Joa jt.
Pöögid kasvavad hästi ka Saaremaal ja Hiiumaal.
Tallinna suurimad ja vanimad pöögid on enamasti istutatud eelmise sajandi alguses ja tunduvalt väiksemad, ümbermõõt 2 meetri ringis. Nüüdseks ammu linnaga kokku kasvanud suvemõisate haljastuses eelistati siis ilu pärast küll hariliku pöögi punaselehist vormi, mis on meil ka külmakindlamaks osutunud.
Kirjanduse andmeil on meie vanades parkides ka Kesk-Eestis enne 1940ndate aastate külmi talvi kasvanud punaselehised ja lõhislehiseid vormid.
Kevadel võib uhket harilikku pööki hellitavalt kutsuda ka “siidikleidis elevandiks”. Puu lehed on puhkedes ju õrnõhukesed ja siidjalt läikivad, toekas aga tüvi sile ja hall. Hiljem muutuvad lehed nahkseks, vahel jäävad need puule lausa lume tulekuni.
Vesihalli tüve ja peente läikivate pruunide võrsete järgi tunneb kergesti ära ka raagus pöögi. Ja vaadake pöögi pungi! Ühelgi teisel meil kasvaval lehtpuul pole need nii torkavad. Pöögi läkivpruunid pungad on 1–1,5 cm pikkused ja otsast väga teravad.

ETTEVAATUST: MÜRGINE!

Pöögi viljaks on kolmnurkne pruun pähklike. See paikneb seest sametises puitunud karbikeses – kuupulas, mis vilja valmides avaneb neljaks. Kuupulat katavad pealt üsna paksud pehmed ja kõverad ogad.
Eestis tavaliselt pöögi seemned ei valmi. See võib juhtuda ainult eriti pikkade ja soojade suvede järgi ning eeldusel, et puu kasvab eriti soodsas paigas. Näiteks Nõmmelt on Tõnu Ploompuu siiski saanud idanevaid seemneid.
Seemnete haruldus on isegi hea, sest toorelt mürgiste seemnete söömine võib kergesti tekitada ohtliku mürgituse. Olen selle ise üle elanud. Kõlab nagu must huumor: kuidas siis dendroloog ei tea, mida kõlbab suhu pista ja mida mitte! 1990ndate alguses olid aga Tartus 'Sitsiilia männi' pähklite nime all poes müügil pöögi toored pähklikesed. Pöögi vilja tundsin ära. Seda, et küpsetamata seemned on mürgised, ma veel ei teadnud. Nii sattusingi samal õhtul kiirabisse ja pärast arstide tehtud skandaali kõrvaldati pöögiseemned müügilt.

LÕUNA POOL JÄRJEST VÕIMSAMAD- UHKEMAD

Meil on harilik pöök väga aeglasekasvuline. Lõunapoole liikudes on nende kasv aga järjest kiirem ja mõõtmed võimsamad.
Seda märkas ka kevadisel Maakodu Taani-Rootsi reisil. Taani vanades parkides tahtsid kõik teada, mis puud need kaunid helehalli tüvega hiiglased on. Pöögid armastavad niisket merelist kliimat, seetõttu ongi nad seal eriti võimsad ja kaunid.
Harilik pöök talub väga hästi varju. Tihedad pöögimetsad on üsna igavad, sest puude all ei kasva mitte midagi, pinnast katab ainult tihe pruun varisenud lehestik.
Krimmi ja Kaukaasia mägedes, kus mets pole nii tihe, võib pöökide tüvedelt leida pakse luuderohust kasukaid, mis ulatuvad paarikümne meetri kõrgusele.
Kaukaasia mägedes moodustavad pöögid koos kaukaasia nuluga (Abies nordmanniana) segametsasid, mis on eriti ilusad sügisel – punakaskollane koos tumerohelisega.
Meie kliimas pöögi ilusat sügisvärvust tavaliselt ei näe: äkki lihtsalt märkad, et puu lehestik on korraga pruunistunud.
Looduslikult kasvab harilik pöök Lääne- ja Kesk-Euroopas.
Et pöök kasvab Ukrainas, on arusaadav, aga et ta kasvab ka Valgevenes, mille loodus sarnaneb paljus Eestile, on uskumatu.
Meile lähim looduslik kasvukoht on Leedu, Lätis on harilik pöök natureliseerunud ja annab looduslikku uuendust.
Pööki kasutatakse palju mööblitööstuses ning kapile või põrandale saab katteks valida pöögispooni. Kaugel nõukogude ajaltul jõudis pöögipuust mööbel meie poodidesse Karpaatidest.
Euroopas on harilik pöök üks populaarsemaid lehtpuu liike ka haljastuses. Vanades parkides kasvab seal puuhiiglasi, mille võra läbimõõt ulatub 50 meetrini. Harva kasutatakse ka pööki hekitaimena, enamuses tema punaselehist vormi.

ERILISI VORME VARSTI SADA

Harilikul pöögil on palju dekoratiivseid vorme, sest tundub: see liik lihtsalt inspireerib sordiaaretajaid tegutsema. Euroopa tuntuima dendroloogi Gert Krüssmanni andmeil oli eelmise sajandi 80ndail aastail eri pöögivorme 50 ringis, tänaseks on neid kindlasti tunduvalt rohkem.
Vanim ja tuntuim on hariliku pöögi punaselehine vorm, esmaleid 1680. aastal Irselis Zürichi lähedal. Hiljem on veel korduvalt leitud loodusest punaselehiseid vorme (1772. a Saksamaal, Thüringis, 1840. a Tirolis jm). Kuigi olid need leitud puud veidi erinevad, otsustati anda üldnimetus – 'Atropunicea'. Kuid eri maade puukoolid müüvad eri nimede all neid pööke – sünonüümid – 'Pupurea', 'Atropurpurea'.
Neist punaselehistest pöökidest on saadud uusi, suuremate ja säravamate lehtedega vorme.
Meil levinud vanemad punaselehised pöögid on Baltikumi tuntuima dendroloogi Raimond Èinovskise poolt määratud 'Purpurea Latifoliateks'. Lehed on suuremad ja tumepunased puhkedes. (Tallinnas – Narva mnt 98, Poska tn 53 jm). Nagu kõik punaselehised vormid, on ka pöögi punaselehised vormid ilusad punased täispäiksepaistel. Huvitav on tähelepanek, et peale päikselist ja pakaselist talve on punaselehised pöögid kevadel puhkedes palju punasemad. Paljud inimesed hakkavad neid alles siis märkama ja uurima, mis puu see on. Eriti suure ja lausa mustjaspunase lehega puhkedes on vorm 'Riversii' Harku-Järve pargis. Kaks puud on toodud 1962. aastal Taanist, Le Feberi puukoolist Booskoopis, tänaseks on puude kõrgused 16–17 meetrit, võralaius 9–11 meetrit.
Palju on Eestis ka punaselehise pöögi seemnetest paljundatud puid (vorme paljundatakse pookimise teel), mille lehtede värvus varieerub rohekaspunasest punaseni (Tallinn-Narva mnt 108, Keila-Joa park jm).
Teine väga populaarne pöögi vorm on leinavorm (Fagus sylvatica 'Pendula'), mis on 1836. aastal leitud Inglismaalt. Leinavorme on mitmes suuruses, mõned neist ka väga laia võraga. Näiteks Amsterdami linnapargis mõõtsime dendroloogide reisi ajal ühe leinapöögi võra läbimõõduks 50! meetrit. Londonis varakevadises Kew botaanikaaias meenutavad raagus leinapöögid suuri väljasurnud sauruste skelette. Lähim selline leinapöök kasvab Lätis Wagneri dendropargis, kuid sealses kliimas on tema võra läbimõõt muidugi tunduvalt väiksem.

HARKU-JÄRVE LEINAPÖÖK

Eesti vanim teadaolev leinapöök kasvab Tallinna lähedal Harku-Järve pargis. See puu on aga erandlikult kitsavõraline ja kui täpsustada, siis on see ilmselt 1870ndal aastal Prantsusmaalt leitud leinavormi 'Bornyensis' järglane, aga mitte kõigile tuntud laiutava võraga 'Pendula'.
Puu on pärit samuti Taanist nagu punaselehine 'Riversii'. Harku-Järve parki istutas selle Alfred Kannel 1962. aastal.
Märkasin seda leinapööki 1983. aastal. 1988. aastal oli ta kõrgus 10 meetrit, tüve läbimõõt aga ainult 12 cm. Vahepealse pika sooja perioodi jooksul on puu tublist kasvanud ja tänaseks on tema kõrgus 20 meetrit, tüve läbimõõt 30 cm. Mälestuseks 2003. aasta külmast talvest on puu latva jäänud kahjustatud oksi.
Tema kõrval kasvab ka hariliku pöögi punaselehine leinavorm (Fagus sylvatica) 'Purpurea Pendula'. See puu ei andnud kaua aega mingit märki, et ta leinavorm on. Igal talvel närisid jänesed ta luuaks.
Nüüd, kui Harku-Järve pargist on viimnegi jänes praeahju jõudnud, on puuke saanud oma oksad lõpuks maani kasvatada.
Need pöögid on siin erandlikult hästi kasvanud, sest kasvukoht on eriti sobilik, suhteliselt mere lähedal, suurte hekkide vahel.
Aga alati see ei aita. Tallinnas Kadriorus, Oru aiandis kasvanud 12 aastased kitsaste lõhiste lehtedega harilik pöök 'Aspleniifolia' ja punase-roosakirjude lehtedega 'Purpurea Tricolor' hukkusid mõlemad 2004. aasta külmal talvel. Siis said otsa ka noored 1,5 meetrised puud. Eriti tugevalt saidki sel talvel kannatada koduaedades Hollandist toodud noored puud.
Kuid ka Tallinna Hirvepargi ainus säilinud harilik pöök sai tugevaid külmakahjustusi, puu tüves näeb praegugi paranenud külmalõhesid, võras on aga kuivanud oksi.

VALGEPÖÖK ON KASE SUGULANE

Harilik valgepöök (Carpinus betulus) on oma nime saanud küll teenimatult ja vist inimeste eksitamiseks. See puu kuulub ju koos kaskede, leppade, sarapuude ja humalpöökidega hoopis kaseliste (Betulaceae ) sugukonda.
Harilik pöök aga kuulub pöögiliste (Fagaceae) sugukonda, kus tema sugulasteks on tammed ja harilik kastanipuu.
Kevadel võibki pikkade urbadega õitsevat harilikku valgepööki kergesti kaseks pidada. Sügisel tekitab ta aga oma pikkade rippuvate omapäraste viljakobaratega parasjagu segadust.
Ka harilik valgepöök on väga varjutaluv puu. Võhikule meenutab valgepöögi leht pöögilehte, sest mõlemad on ju piklikud kuni ovaalsed. Lehti lähemalt uurides näete, et valgepöögi lehe serv on teravalt kahelissaagjas, hariliku pöögi lehe serv aga on terve või nõrgalt lainjas, üksikute sakkidega. Kasvult jääb harilik valgepöök tunduvalt väiksemaks kui harilik pöök. Euroopas on tavaline hariliku pöögi kõrgus 30 meetrit ja rohkemgi, võra laius 15–30 (50) m. Harilik valgepöök aga küündib vaevu 20 meetrini, võra laius 6–8 meetrit.
Kui me võrdlesime pööki elevandiga, siis valgepööki annab võrrelda eesliga – hallitüveline, väike.

KUST LEIAB ILUSA VALGEPÖÖGI HEKI? MITTE EESTIST!

Looduslikult kasvab valgepöök Kesk- ja Lõuna-Euroopas, lähim kasvukoht meile Leedu ja Läti lõunapiir.
Eestis on valgepöök külmaõrn. Kui ilusaid suuri hariliku pöögi eksemplare saame vähemalt Lääne-Eestis ja saartel vaatamas käia, siis harilik valgepöök kasvab isegi Tallinna linnas kehvalt. Enamasti näeb neid siin mitte puu, vaid kõrge mitmeharulise põõsana. Näiteks Hirvepargis on valgepöögi kännuvõsust tulnud viis peenikest tüve, Tatari tänaval samuti.
Raadi dendropargis on ta vanade puude all aastakümneid kasvanud igeriku põõsana ja külmunud karmidel talvedel lumepiirini.
Valgepöök on meil üsna lühiealine, teda kahjustavad kasega samad seened.
Paljud istikuid müüvad firmad on valgepööke Eestisse toonud hekitaimedeks. Kuid sügisel Eestisse jõudnud taimedega polnud kevadel mingit müügimuret – kõik läksid lõkkesse.
Seni, kui kellelgi pole suurt ilusat pöetud valgepöögi hekki ette näidata, ei maksaks seda liiki aianduskäsiraamatus reklaamida ja hea hekitaime pähe müüa.

ARMASTATUIM HEKITAIM KESK-EUROOPAS, AGA MITTE MEIL!

Valgepöök talub hästi kärpimist ja seetõttu on ta tõesti Lääne- ja Kesk-Euroopa barokkparkide põhiliik. Näiteks Sakasmaa kuulsamad barokkpargid Herrenhausen, Gross-Sedliz. Seal ja mujalgi on kõik elavmüürid, kaaristud, hekid ikka harilikust valgepöögist. Vabakujulistes parkides võimutseb jälle harilik pöök, põhiliselt küll tema ilusamad punaselehised- ja leinavormid.
Ka harilikul valgepöögil on dekoratiivseid aedvorme, aga kaugeltki mitte nii palju, kui hariliku pöögil. G. Krüssmann pakub neid välja ainult 15.
Tuntud on valgepöögi leinavorm (Carpinus betulus) 'Pendula'. Aeglasekasvuline puu ei kasva kuigi kõrgeks ja vanemas eas muutub ta kiilakaks. Viimastel aastatel Eestis müüdud ka püramiidvormi (Carpinus betulus 'Fastigiata'), mis kasvab hästi küll juba Leedus, aga mitte meil.