Tekst Aino Aaspõllu, dendroloog

SISSEJUHATUS
Saarlased on õnnelikud inimesed. Teadmata on see, kas nad seda ise teavad. Sest kui paljude õrnade taimede taha on mul tulnud soovitustes kirjutada – kasvab ainult saartel.
Paljud huvitavad taimed kasvavad ja viljuvad Kuressaares rikkalikult, millest meie siin mandril ei saa unistadagi alates kartulikotitäisi vilju andnud kreeka pähklipuust suurte mooruspuudeni välja, mille viljadest on puudealune muru lausa must. Jugapuud kasvavad Saaremaal metsas looduslikult ja Kuressaares on aedu, kus muru asemel on paks luuderohuvaip.

FORSÜÜTIA
Alustame seda artiklite sarja ühe eriti päikselise põõsaga, mis Kesk-Eestis õitseb alatasa ainult lume piirini, aga Saaremaal peaks kõiki rõõmustama oma täies kuldses ilus, mis kosutab peale pikka ja tüütut talve oma päikselisusega.
Forsüütiat kasvab Eestis mitut liiki, kõige tuntumad on looklev forsüütia (Forsythia suspensa) ja värd-forsüütia (Forsythia x intermedia). Tänapäeval on müügil palju värd-forsüütia sorte, üks paremaid on 'Spectabilis', kõrgus kuni 2 meetrit. On ka miniaia jaoks väiksekasvulisi sorte nagu 'Minigold' (0,5–1m). Veel levinud sorte – laiuva võraga säravkollane 'Lunwood' (1–1,5m), 'Freja' (1–1,5 m), 'Maluch' (~1m), oranžiõieline 'Beatrix Farrand' (1–1,5 m) jt.
Lookleval forsüütial ütleb nimi juba ära, et oksad on looklevad. Põõsa võra on laiuv, oksad pikalt kaardus ja seetõttu talvitub ta mandril paremini, jääb suures osas lume alla, kui samas püstine värd-forsüütia saab tugevaid külmakahjustusi.
Forsüütial on kuldkollased kuni oranžid kellukesekujulised õied, mis asuvad pikki võrset 1–3 kaupa. Õitseb põõsas aprilli lõpus mai alul enne lehtimist, et õite ilu täies hiilguses välja paistaks.
Mulla suhtes pole forsüütia nõudlik, kasvukoht peab olema aga päikseline, nagu enamusel rikkalikult õitsvatest põõsastest. Poolvarjulises kasvukohas on õisi poole vähem.
Forsüütia võra võib aiakääridega hoida teile meeldivas vormis, põõsas talub hästi lõikust. Forsüütiast on Tallinnas püütud pöetud hekki teha, kuid see õitseb väga napilt.
Forsüütia sobib hästi kokku tumedaokkaliste okaspuudega nagu näiteks serbia kuusk, jugapuu, mägimänd.
Looklevat forsüütiat võib kasutada nõlvade katteks. Kõrgel terrassi serval kasvades võivad tema looklevad oksad kasvada 3-4 meetri pikkuseks ja alla rippudes katta müüri.
Sügisvärvus on forsüütial helekollane, aga vahel üllatab põõsas teid mõne tumelillade lehtedega oksaga.
Forsüütiat on hea ajatada, näiteks naistepäevaks, pole vajagi mujalt lilli jahtida, toote 8 päeva varem oksad vaasi ja 8-nda hommikul on nad juba õies.
Kui rõõmus võiks olla Saaremaa kevad, kui igas koduaias, pargis või haljasalal kasvaks kas või üks forsüütia.

SÕSTRAD
Kes ei viitsi eriti marju korjata ja moosi-mahla teha, võib aeda istutada mõne dekoratiivse sõstra.
Alustuseks tutvustan sõstart, millest me mandril ainult unistada võime, see on verev sõstar (Ribes sanguineum). Aianduses peetakse parimaks tema uhke nimega sorti 'King Edward VII'.
Lehed nagu sõstral ikka – 3–5 hõlmised, pealt tumedad, veidi sinakasrohelised, alt valgeviltjad.
Aga säravad erepunased õied, mis ripuvad kobaratena, paistavad kaugele. Õitseb põõsas rikkalikult, olevalt kevadest, kas mai esimese või teises pooles. Marjad on mustad, valge kirmega kaetud, veidi karvased ja mitte eriti isuäratavad.
Aias võiks haruldasele põõsale otsida soe päikseline kasvukoht. Põõsa kõrguseks võiks pakkuda Saaremaal 1–1.5 meetrit.

Ilusa nimega kuldsõstar (Ribes aureum) on vana ja tuntud ilupõõsas, mille me oleme teenimatult ära unustanud.
Tal on palju häid omadusi – ilus läikiv heleroheline lehestik, mis sügisel värvub fantastiliselt kaunilt – oranzist karmiinpunaseni.
Õitseb mai teises pooles rikkalikul kuldkollaste õitega ja veel lõhnavate õitega!!!
Sügisel kostitab põõsas Teid maitsvate mustade marjadega, mida pole kunagi väsitavalt palju.
Põõsas pole nõudlik mulla suhtes, kasvab ka liivastel ja kivistel muldadel. Kõrgus olenevalt mulla viljakusest 1–2m. Sobib aeda nii väikese grupina kui ka vabakujuliseks või pöetud hekiks.

Lätis laialt levinud, meil peaaegu tundmatu liik on roomav sõstar (Ribes glandulosum), ametlik nimi näärmeline sõstar. Põõsas sobib hästi nõlvade katteks ka poolvarjulistes aedades.
Lehtib varakult, õied punakasvalged, keskpärased, aga sügisvärvus on silmatorkavalt ilus tumepunane. Helepunased karvased viljad jätke lindudele. Kõrgus ~0.3 m.

Meil loodudseski kasvav mage sõstar (Ribes alpinum) on tuntud hekitaim, tavaliselt kasutatkse pöetud hekkide rajamiseks. Mage sõstra sort 'Schmidt' on kompaktsem, lehestik ilusam, sobib paremini kallimaks hekiks.

Must sõstar (Ribes nigrum) sobib istutada vabakujuliseks hekiks niiskemates varjulisemates kasvukohtades, kuhu te kergelt sobivat hekimaterjali ei leia. Hea võtta lehti kurgisoolamiseks, talvel oksi vitamiinitee tegemiseks ja suvel põhjus aias käia marju söömas. Võib muutuda sõltlaseks, oma aiast suhu pandud marjad on midagi muud, kui tont teab kust müüki toodud marjad. Mul on kogemusi, dendroloogi aias, magnooliate ja teiste harulduste vahel laiutavad mõned mustad sõstrad, mille marjateta enam suve ette ei kujuta.

ÄÄDIKAPUU EHK HARILIK SUMAHH
Äädikapuu (Rhus typhina) on aias väga ilus oma kauni lõunamaiselt mõjuva lopsaka lehestiku, pehmekarvaliste võrsete ja võrratu sügisvärviga – oranžist purpurpunaseni.
Kahjuks langevad kaunilt värvunud lehed sügisel kohe pärast esimest öökülma, mis aga Saaremaale jõuab tunduvalt hiljem kui mandrile.
Talvel kaunistavad äädikapuud 10–20 cm pikkused punased "küünlad", mis on tegelikult äädikapuu viljapöörised. Värvi annavad neile punased näärmekarvakesed, millega on pöörised kaetud. Enamik inimesi peab neid äädikapuu õiteks, aga tegelikult õitseb puu märkamatult väikeste rohekaskollaste õitega juunis-juulis, nii et te ei märkagi.
Mulla suhtes on äädikapuu vähenõudlik, ta ei talu vaid liigniiskust. Viljakamal kergemal mullal kasvab puu kiiremini ja saavutab suuremad mõõtmed.
Äädikapuule meeldib päikseline kasvukoht, aga ta talub ka poolvarju. Teda pole vaja eriti väetada, kevaditi lõigake ära vaid talvel kahjustunud mustakas muutunud oksad. Võrsetipud külmuvad kergesti, kuna nad ei puitu õigeaegselt, õnneks taastub puu aga kiiresti.
Äädikapuu võib istutada üksikult või mitme kaupa murusse, et ilus võra esile tuleks. Puu kasvab 2–4 m kõrguseks ja umbes sama laiaks.
Äädikapuul on halb omadus ajada rohkelt juurevõsu. Muru niites saab neist aga kergesti lahti. Peenras kasvav äädikapuu ümbritsege 1,5 meetri laiuselt 1 m sügavuse juuretõkkekangaga, kui ei taha, et ka naabril oleks varsti see kena puu aias. Äädikapuu pole pikaealine, elades keskmiselt 20–30 aastaseks. Märgates puul vananemise tunnuseid (lõhed tüves, kuivanud oksad), kasvatage mõnest võsust uus taim.
Eriti kaunis on äädikapuu lõhislehine sort 'Dissecta', mis on aga tunduvalt külmaõrnem. Seda on vahelduva eduga meil mandril (Tallinnas, Pärnus) siiski kasvatatud ja Saaremaa pehmem kliima sobib talle paremini, nii et proovige julgesti.
Sageli küsitakse - miks nimelt on äädikapuu nimi äädikapuu. Kõigile on arusaadav, miks on näiteks kuradipuu nimi kuradipuu. Nii kui vastu lähed või oksast kinni haarad, hakkavad eestlasel kuradid lendama, sest tüvi on teravate okastega paksult kaetud. Aga mis on ühist äädikapuul äädikaga?
Loed vanadest paksudest ja tarkadest raamatutest: äädikapuu viljakatet kasutatakse äädika kõvendamiseks. Mis see endast kujutab, ei tea vist enam keegi. Aga kunagi väga ammu on seda siiski teatud ja nimi on puule sellest ajast külge jäänud.