Eesti Dendroloogia Seltsi suvepäevad 23.–25. juulil 2004.

Päevakava:

Kogunemine Räpina lossi ees 23. juulil kell 11.30–12.00.

Tutvume Räpina aianduskooliga, aianduse õppeprogrammidega, pargiga, määrame puid ning istutame Adolf Vaigla auks mälestuspuu. Lõuna. Külastame  Adolf Vaigla  ja Jaan Kivistiku aeda.

Ööbime Räpina piiril olevas ‘Parteipubi’ öömajas.

Lõkkeõhtu, ettekanded, kogemuste vahetamine jne.


24. juuli

10.00 tunnine sõit Ahja jõel.

11.00–12.30 ekskursioon Taevaskojas.

13.00–15.00 tutvumine Karilatsi kalamajandi haljastusega ja piknik suitsuforelliga (60 EEK).

15.30–17.30 Andres Vaasa kollektsiooniaia külastus.


25. juuli - tutvumine Piirissaarega.

Kommentaarid:

Maakodus: Eesti Dendroloogia Seltsi suvepäevad

Selle aasta suvepäevade koht valiti juba talvisel töökoosolekul, sest palju oli kaebusi, et Räpina pargiga on lood halvad ja puudel-põõsastel valed nimed, teada koerad-poisid, aga kohalikud õpetajad ei oska neid kahjuks tagasi panna. Nii et läksime appi, seda näeb ette meie põhikiri.

Algas meie üritus, nagu alati, ilusa ilmaga, seetõttu oli Räpina lossi ette kogunenud suur hulk rõõmsameelseid seltsilisi ja nende sõpru. Kohal oli ka kirjastusfirma, kes andis välja meie seltsi kauaaegse liikme Eino Laasi raamatu ‘Okaspuud’ ja ka raamatu autor ise. Kõigil oli võimalus osta raamat koos värske autori autogrammiga. Tänasime teda selle suure, raske ja vajaliku töö eest. Nüüd on olemas ka üks kaasaegne ja ilus eestimaine okaspuuraamat.

Valisime uueks auliikmeks kauaaegse Eesti okaspuuvormide rikkama ja õdusama aia omaniku Kalju Soode ja aukirja asemele kinkisime uue okaspuuraamatu.

Räpina pargiaednik Helve Eesmaa tutvustas parki ja selgus, et kohalikud tõesti ei tea, mis taimed nende pargis tegelikult kasvavad.

Istutasime aianduskorüfee Adolf Vaigla mälestuseks tüvikule poogitud sitka kuuse kääbusvormi ja andsime üle kingituseks toodud taimed, mida siin varem ei olnud, aga võinuks olla - Regeli kolmtiivak, ebaenelas, pärnvaher jt.

Tutvusime pargi kõrval oleva aianduskooli uue haljasalaga ja olime nördinud selle mannetuses ja mõtetuses, aga enamusele meeldis värvirohke uus lilleaed.

Külastasime ka Adolf Vaigla koduaeda, mis tekitas kõigi külastajate seas imetlust. Aeda hooldab ja arendab edasi tema tütar Tiina Luup.

Jaan Kivistik tegi meile väga huvitava ekskursiooni kooli puuviljaaeda ja pärast tutvustas viinamarjakasvatust nii kooli kui oma aias. Rõõmu tegi, et puuviljanduse õpetamine Räpinas on (kõrgel tasemel) väga heades kätes.

Õhtu lõppes ühiselt lõkkeplatsi ümber istudes, arutasime haljastuse olukorda Eestis, kiita said Viljandi, Valga ja Tartu, kritiseerisime haljastuse halba taset Tallinnas, mis on praeguseks kujunenud üheks Eesti inetumaks linnaks . 
Kahjuks sai suure kriitika osaliseks ajaloolise Räpina pargi halb seisukord ja aiakujunduse õpetus Räpinas. Õpetajad ei tunne ise materjali, mida õpetavad. Kui õpetaja ise rajab näidisena sellise mõttetu haljasala, mis sobiks ainult  koorepuru tootva ettevõtte reklaamiks, kuidas saab ta siis õpilastele  aiakujundust õpetada.
Paljudele endistele õpilastele ja Räpina patriootidele tegi see eriti haiget, samuti  leiti, et  see  on koolile halvaks reklaamiks.

24. juuli algas Taevaskojas. Tegime Ahja jõel väikse laevasõidu ja tõdesime, et siin on üks eesti kaunimaid paiku (haljastajaid pole solkima lastud). Giidiks oli meil huvimetsa arendaja Ain Erik, kes tutvustas meile ka Kiidjärve parki ja küsis nõu selle korda tegemiseks. Lõunatasime Karilatsi kalamajandis, mis osutuks meie suvepäevade suurimaks üllatuseks heas mõttes. Ka kaunis pargikeses võib kala kasvatada. Või vastupidi, töökeskond peab kõikjal kaunis olema, seda on tõestanud perekond Vainod, kes selle ilusa haljastuse on ise rajanud.

Ja siis tuli ürituse nael – Andres Vaasa koduaed, kus tänaseks kasvab juba ligi tuhat taksonit ilutaimi, (tal on praegu ka suurim okaspuuvormide kollektsioon Eestis). Ja see kollektsioon ei ole mingi padrik igerikke haruldusi, vaid kaunilt kujundatud iluaed. Meie palavat imetlust jahutas üks vihmasagar, muidu oleks vist enamus sinna jäenudki.

Pärast Andrese aeda läksime veel Järvseljale, kus Heino Kasesalu tegi meile huvitava ekskursiooni  Lossiaeda ja Agali arboreetumi. See oli huvitav ja mälu  värskendav jalutuskäik, mis isegi sääskede ja metsmaasikate  rohkuse tõttu ei katkenud. Võisime tõdeda, et parim nulg on praegu mandz'uuria nulg. Kai Ein tutvustas Järvseljas oma puukooli, kust sai väga inimlike hindadega osta huvitavaid püsililli ja ilupõõsaid. Tore on näha, et see puukool on leidnud oma nišši ja tegutseb edukalt edasi. Tublid naised!

Pühapäeva hommikul ootas Piirissaare laevukest, nii palju huvilisi, et tekkis juba hirm, et kedagi tuleb tagasi saata, aga õnneks mahtusid kõik peale. Piirissaare on tõesti üks õnnetu ära unustatud paik, aga korraks läbi astuda huvitav. Laevasõit ise oli  aga võrratu, kaasa aitas ka  kapteni koloriitne isiksus. Pärast reisi oli kurb lahkumine. Osa dendrolooge külastasid veel Tartus Inga Kiudorfi koduaeda ja püüdis määrata tema dendroloogiaseltsi reisidelt kaasa toodud oksakestest kasvatatud taimi. Tasuks maailma parimad pannkoogid meega. Ja Tallinna tagasi sai alles õhtuks. Tagasiside kõigiga on olnud positiivne. Suvepäevi peaks tegema rohkem, kui üks kord suve jooksul. Järgmine suvi oleme külla kutsud Lääne-Virumaale perekond Maede poolt.

Loodame, et meie suvepäevad aitasid kaasa  Räpina pargi ja kooli tulevikule, sest pärast Andres Vaasa aia külastamist paluti teda Räpina kooli tööle, Parim visiitkaart aianduse õpetajale on selline aed. Ei saa olla õpetaja, kui saa ise ei tunne ega armasta taimi ja oma eriala. Andres Vaasa peab ennast Adolf Vaigla õpilaseks ja me kõik loodame, et Räpina park ja kooliaed saavutavad jälle üle –eestilise kuulsuse, aga heas mõttes. Jääb ainult jõudu ja edu soovida nii koolile kui ka Andresele.

Veel mõned kriitilised tsitaadid osalejatelt:

Räpina oli minu meelest aga õuduste õppetund, nüüd ma enam ei imesta, kui ma kellegi koduaias näen haljastust, mis sarnaneb pigem kooli aianduse kolleksioonpeenra halvasti rajatud katselapile kui oma eesmärki teenivat taimede valikut ja istutust. Samas oli Karilatsi kalakasvatus silma rõõmustav. Näha oli, et inimene oli ise teinud ilma Räpina koolituseta ja suuri ämbreid ei olnud. Räpina omad võiksid pakkuda Luua poistele aga oma mõisa parki saagimise ja võsaraiumise algõpetuse andmiseks. Seal ei saanud enam aru kas on tegu kehvades tingimustes vireleva kolleksioonaiaga või millega. Meile õpetati kunagi, et vanad mõisapargid koosnesid erinevatest osadest mille moodustasid teed, vaated lagendikud, puuderühmad mitte kiratsevad dendroloogilised taksonid. Mille kuradi (kirjutasin nimelt välja) pärast peab selles pargis virelema suurte puude all igerik läiklehine tuhkpuu ja kroonima vahtra kõverikud isekülvid. Miks on iga tühjana seisev koht täis istutatud mõtetult pärnakesi milledel pole ruumi ega valgust. On see mingi ellujäämise algõpetus? Isegi see valge kuju mis neile kingiti sai aru, et on sobimatus kohas ja otsustas puruneda, sest antud kohas oli primaarne vaade kaugustes asuvale jõele, mitte temale.